Kasvasin üles peres, kus koeri polnud, küll aga oli alati kass. Jalgsi koolis käies kohtusin aegajalt mõne hulkuva koeraga (neid oli tol ajal praegusega võrreldes väga vähe), keda seejärel koju meelitasin. Vanemad ei öelnud midagi halba, kuid hommikuks olid alati koerad oma koju läinud. Kümneaastasena otsustasin, et ei saa enam ilma koerata elada ning hakkasin kutsika jaoks raha koguma. Unistus oli saada ida-euroopa lambakoer. Umbes aasta pärast sündisid sõbranna isa ida-euroopa lambakoera moodi koeral kutsikad. Andsin ka "tellimuse", kuid hind - viis rubla, oli liiga kõrge (aasta 1967!). Olin jõudnud koguda vaid kaks rubla. Õnneks ei tahtnud keegi pesakonna ühte halli, kõige väiksemat emast kutsikat ja nii sain sõbrannaga kokkuleppele, et kahe rubla ja kõige armsama nuku eest on kutsikas minu. Nimeks sai Dzheki. Kui Dzheki oli pool aastat vana, sain teada, et Pärnus on ka oma koerteklubi ja dressuuriplats. Dresseerides oma koera, pidin kurvalt pealt vaatama, kuidas teised oma tõukoertega näitusele läksid (aastal 1968). Sel ajal oli Eestis vaid üks näitus aastas, Tallinnas, ja teine, kus käidi, toimus Riias. Tekkis tahtmine võtta ka endale tõukoer, kellega näitusel käia. See õnnestus juba vanemate abiga ja koju tuli paberitega ida-euroopa lambakoer nimega Rego-Rutta ehk kodunimega "Rutt". Näituse tähte temast ei tulnud, küll aga tegi ta ära kõik võimalikud dressuurieksamid I järgu peale. Aja jooksul sain tuttavaks paljude koerakasvatajatega ja ühel päeval pakuti mulle Riiast kaheaastast emast dobermanni "ülihea hindega", kelle omanikul ei olnud enam aega koeraga tegeleda. Sõitsin Riiga, kus mind nädala jooksul "testiti", kas ma selle koeraga ikka omavahel sobin. Juba esimestel päevadel hakkas koer mulle kuuletuma. Tagasi kodus olles hakkasin Klodiga (Caf-Clodija) lisaks dressuurile ka füüsilist trenni tegema. 1973. aastal sündisid nädalase vahega kutsikad nii Klodil kui ka Rutil. Olin pidevas kirjavahetuses paljude koerakasvatajatega NSV Liidust ja ka Saksa DV-st ning olin hankinud saksa lambakoerte kohta piisavalt kirjandust. Mind häiris, et saksa lambakoerad Saksamaal nägid hoopis teistmoodi välja, kui meie kohalikud. Meie ja nende standard erines vaid turja kõrguse poolest (NSVL-I oma lubas 10cm kõrgemat), kuid tegelikult oli vahe ka kõiges muus. Oleks tahtnud endale Saksamaalt saksa lambakoera, kuid meil poleks "õige sakslasega" näitustel läbi löönud tema madala kasvu pärast. Sobiva koera leidsin hoopis Lätist, kelleks oli Alfa Sangro. Ta isa oli Soomest, päritolult "lääne-sakslane" ja ema oli Läti koer, kuid viiendas põlves olid "puhtad sakslased". 70-ndate keskel toimusid näitused lisaks Tallinnale ka Tartus, Pärnus ja Narvas. Samuti osalesin Moskva, Leningradi, Pihkva, Vilniuse, Panevezhyse ja Riia näitustel. Alfa saavutas viiel näitusel kõrgeima tiitli, milleks oli "Näituse võitja". 1976. Aastal käisin Alfaga üleliidulisel näitus-ülevaatusel Moskvas, kus hinnati koerte dressuuri ja eksterjööri. Tulemuseks oli I koht dressuuris (100 punkti 100-st võimalikust) ja üldkokkuvõtteks (siis dressuur ja eksterjöör) III koht, mis oli eestlaste parimaks tulemuseks. 1983. aastal peale tütre sündi otsustasin võtta pikakarvalise collie, kes on hea lapsehoidja. Selleks sai bluemerle värvi koer Lucky Star Silver Candlelight ehk "Candy". Näitustel läks tal hästi ja ka lapsehoidmiseks oli ta justkui loodud. Tema siis oli minu esimene collie. 1985. aastal tuli SDV-st kaks saksa lambakoera, isane Jalk vom Baruther Grund ja emane Gisa vom Haus Assja. Tol ajal sertifikaadi näitusi ei toimunud, küll aga peeti Best in Show'si. Parim Gisa tulemus oli BIS-2 ja Jalgil 2 x BIS-1. Jalki pean ideaalse närvisüsteemi ja iseloomuga koer-isiksuseks, kuid kahjuks suri ta väga noorelt - seitsmeaastasena infarkti. Pärast sellist koera kadus soov võtta endale uus saksa lambakoer. Kuna tütar Helina kasvas üles koos koertega, siis "nakatus koeraviirusesest" ka tema. Juba 14-aastasena hakkas ta osalema Junior handler võistlustel ja tulemuseks oli 4 Eesti meistritiitlit ja osalemine Inglismaal Gruft'is toimuval Junior handlerite MM-finaalvõistlusel. Esimese kolme sekka saada ei õnnestunud, kuid kahel korral valiti kuue parima hulka. Nüüdseks on ka Helina lõpetanud kohtunike kursused ja kuulub EKL kohtunike nimekirja. Meie kodus elavad 16 pikakarvalist colliet, 9 pomeraniani (kääbusšpitsi), 3 lühikarvalist colliet, 2 whippetit, 1 poola lauskmaa lambakoer, 1 pumi ja 1 puli. Umbes pooled koerad on väljateenitud "pensionil", ehk siis üle 8 aasta vanad. Neist rahvusvahelised tšempionid (INT Ch) 10 koera, muuda maade tšempione 19 koera. Kennelnimi "Heidelind's" kasutusel aastast 1979, FCI's kinnitatud 1993. Aastast (peale Eesti Vabariigi FCI liikmeks astumist).